Selleks, et edukalt vaadata tulevikku on oluline mõista kuidas mingi ala või tegevus läbi ajaloo arenenud on. Loetud artikkel andis minu meelest selles vallas väga hea ülevaate ning avas minu jaoks mitu erinevat tahku, mis aitavad edaspisi kujundada minu kui haridustehnoloogi erialaseid lähetaluseid.
Mulle meeldis autori stiil ja tema otsesed, ilustama mõtted ja seosed sellest kuidas haridus ja majandus on omavahel seotud. Ja seda tihti mitte kõige positiivsemas võtmes vaadates tegevusi indiviidi seisukohalt. Tema püstitatud probleemid on kindlasti aktuaalsed ka täna, kus me peaksime julgema küsida kellele on kasulik see mida me õpime? Kas õppimisega taodeldakse inimese arenemist eetikuks või õpetatakse inimene sobivaks süsteemile?
Vaadates distantsõppe arengt läbi kolme perioodi näeme, et õppimine distantsilt on olnud kohuaeg otseselt seotud tehnoloogia arenguga. Kui esimese perioodi algust seostatakse tihti trükitehnoloogia ja postisüsteemiga, siis minu arvates võiks selle algus lükata hoopis kaugeme- kuini esimeste teadaolevate kirjutatud tekstideni välja. Seega minu arvates iseloomustab artiklis välja toodud esimeset perioodi just nimelt fakt, et õppimine toimud kirja pandus tektide alusel ühepoolselt- ehk õppija oli see kes otsis vastuseid.
Vaadates teist perioodi distantsõppe ajaloos näitas meile süstematiseeritmat lähenemist õppimisele koos mõningase uue tehnoloogia kasutusele võtuga. Õppimine toimus jätkuvalt ühepoolselt, st õppija sain informatsiooni läbi erinevate andmekandjate ja mõnikord läbi saadete mida esitati televisioonis või raadiotes. Selline meetod oli kindlasti kasuliksüsteemile, kuna võimaldas informatsiooni viia laiamale kuulajaskonnale. Avatud ülikooli loomine ja seal pakutavad kursuse oli vast esimene tõsisem samm tänapäevase lähenemise suunas, kus õppetöö toimus nii ühepoolselt, kui kombineeritult kontaktõppena.
Kolmada perioodi märksaõna on senise paradigama selge muutumine. Ehk õppimine muutus kahepoolseks. Võimalus osaleda õppetöös üle videokoverentsi, saada tagasisidet läbi kujundava hindamise distantsilt on märksõnad, mis üldjoontes iseloomustavad antud ajaperioodi. Nagu näeme, on muutumise taga jällegi tehnoloogiline areng, mis andis meile võimalusi muuta distantsilt õppimine süstemaatilisemaks ja paremini hallatavaks. Samas tekitas see ka omajagu piiranguid: nimelt tekkis (ja on senini) probleem olemasoleva tehnika ja seeläbi kvaliteetse õppevara ja vahendite kättesaadavusega. Näiteks on tänasel päeval väga vähe õppeasutusi, kus on võimalik õpet läbi viia kasutades one-to-one computing i.k õppimist. Samas on õpe tänu tehnoloogia arengule teinud läbi tohutu arengu mitmekesistumise näol. Saame kasutada erinevaid meetodeid- osaleda õppetundides meile sobivas kohas ja ajal ning saada vajduse kohest tagasisidet oma õppimise edenemise kohta läbi töölaudadel (dashboard ik.) kujustatud informatsiooni. Samas toob autor välja (viidates Jarvisele), et tänu globaliseerumisele on distatsõpe loonud olukorra, kus ülikoolid võistlevad oma ülemvõimu eest teadud valdkondades või suundadel. Ja meetodid mida selleks kasutatakse on omased kapitalismile- sa pead võistlema ja domineerima. Ja sedasama võistlemist viiakse ellu läbi suure hulga kuruste, koolituste jne, mille eesmärgid ei pruugi olla ajendatud ausast soovist arendada inimesi ja nende püüdlusi.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma valisin just selle artikli lugemiseks. Esmane ülevaade tulevasele haridustehnoloogile tutvumaks distantsõppe ajaloo ja selle kujunemisega. Samuti oli minu jaoks uus Habermanni kommunikatiivse tegevuse teooria, mis suunab oma ideega inimesi rohkem analüüsima protsesse mis meie elu igapäevaselt mõjutavad.
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. https://doi.org/10.1080/713688409
Eelkõige õnnestumiste kirjeldused 
One response to “Ülevaade distantsõppe ajaloost”
Tundub, et sissejuhatavad artiklid kattuvad teatud määral, kuna ajalugu on üks tervik mõningate tõlgenduslike erinevustega. Eks teatud raamistikus saab ilmselt minna kiviaegagi, kui ühed koopaelanikud joonistasid kujutisi ja nüüdisaegsed inimesed neid dešifreerivad, justkui kaugõpe – nii ajalises kui ruumilises mõõtmes. Huvitav on jälgida, mil moel läbi ajaloo on inimvõimed arenenud sinnani, et inimesed suudavad leida kõigele lahendusi, kaasa arvatud pika maa tagant õppetöö sooritamiseks. Ülikoolidevaheline võistlemine tuli ühes teises aines loetud artiklist välja ja seal oli lahenduseks pakutud õpianalüütika kasutamine uuringutes ja õpikeskkondade ja -haldussüsteemide parendamine ning hariduslike andmete kaeve. Praeguses olukorras huvitav on jälgida, mis ajalool veel varuks on, kuhu areneb kaugõpe ja kuidas sina sellesse panustanud oled.
LikeLike